Tuleb...

Külm ja kõle öö on võtmas võimust Tallinna kohal. Loetud tunnid lahutavad minu taandarenenud lõualuud ja kirurgi peitlit. Hirmu eriti ei ole, sest ma ei tea mida oodata. Arst lubas, et kaks päeva pärast operatsiooni on mul sitt olla . Halleluujah! Märdik pole õnneks ikkagi ühtegi sõna lausunud ning Bruce Willis loeb ikka Rambot. Vahepeal oli õhtusöök ka. Kausi sees oli mingi ebamäärane valge plõga, ei tõmmanud eriti ligi. Vastupidiselt minu lootustele pean ma siin melukeskuses viibima kuni teisipäevani umbes.

Aeg oleks juba magama minna, kuid und njetu. Enne sellist asja ei kujutagi ette, et võiks olla. Koridorist kostub ebamäärast venekeelset juttu. Kord tunnis kärutavad ukse tagan mööda artriidi käes vaevlevate vanamemmede haiglavoodid. Kahju. Nüüd on kõik, loodetavasti olen ma suuteline oma arvuti homme seifist tagasi küsima( Arst vaatas naerunäoga ringi ja ütles, et ära midagi laokile jäta, silmates tüsedapoolseid nais-sanitare, kes mingil määral tõesti kullaahnete harakate moodi välja nägid)

Kuula seda: http://www.youtube.com/watch?v=Mb3iPP-tHdA

Või äkki naudid rohkem seda: http://www.youtube.com/watch?v=E2j-frfK-yg&feature=fvst

Ööd!