24 tundi...

On möödunud operatsioonist ning enesetunne on ebamäärane. Valusid ei ole, aga paistetus on selline, nagu oleksid kaks rasvatihast mu põskedesse pesa ehitanud. Hea poole pealt see, et mu keelde on tunne tagasi tulnud, mis teeb joomise ja söömise veidi kergemaks. Ajahuul ja lõug on täiesti tuimad veel, kuid kerged kihelused ja värinad käivad läbi, see tähendab vist, et närv pole täiesti puruks. Hommikul hakkas alahuul sügelema, aga kuna ma seda ei tunne siis ei saa ma ka seda sügada://

Toidu kohapealt niipalju, et tuuakse mingi sinine penoplastist karp, kus sees on kolm kaussi ja teetass. Mina suudan seal süüa vaid kohupiimapastat, kasutades maitsestamiseks teele mõeldud suhkurt. Ülejäänud kraam on selline "ebamäärane". Eile muidugi see kohupiimapasta eriti sees ei püsinud. Ütleme nii, et ma sain aru, kuidas Jo**n suutis kõik jalanõud ja kapiuksed kaunilt ära katta. Kes teab, see teab.

Ravimeid antakse ikka kamaraga. Käes on kanüül ja sinna nad lasevad kolm korda päevas kõvad kogused antibiootikume. Ütleme, et üks süstal on nagu poolteist viinapitsi. Neid tehakse kaks korda ja siis üks väike süstal peale. Veri läheb nii vedelaks, et tunned kuidas käsi ja veenid külmaks lähevad. Vahepeal tehakse ka valuvaigistavaid süste sinna tahapoole.

Märdik tegeleb oma asjadega ja õed on toredad. Sanitarid on veidi karmid, aga neil on selline töö ka, et jah.

Kuula seda ja mõtle mu paistes põskedele: http://www.youtube.com/watch?v=d-xVb1qsPCw