Tänane päev läheb hästi(Ilus keel ikka meil, ühes lauses neli ääääd). Just käisid külalised, keda ma väsimatult haiglat mööda ringi vedasin. Lõpuks hakkas jõud raugema, aga vähemalt sain vere käima. Isegi tunnen kuidas nägu vaikselt ellu ärkab, tunne on siiski ikka nagu Miškal või mis selle olümpiakaru nimi oligi?
Huvitav kas keegi loeb ka seda blogi?:D Huvitav oleks teada, aga nojah, enamjaolt kirjutan seda enda jaoks, igavuse peletamiseks või nii.
Püüan siis natukene operatsioonikogemusest vesta, ehk kedagi paelub selline teema. Niisiis operatsiooniriieteks anti selline põnev krõpsudega põrandalappi meenutab asi. Hommikul kinnitas õde selle mulle kehale ning andis hommikumantli selga(Aluspüksid, jumal tänatud, jäeti jalga) Pressisime ennast lifti, kus oli üks keskealine meesterahvas oma voodiga ees. Lõpuks jõudsime teisele korrusele ning läbi pikkade, vaheldumisi pimedate ja valgete koridoride operatsioonitiiba.
Seal sain endale veel ühed seksikad aksessuaarid, nimelt operatsioonisokid. Siis kästi mul heita kõvale ratastega lauale ning selgelt idapoolsete sugemetega õde hakkas mind kärutama. Sõit oli pikk, möödusime kümnetest opisaalidest, loomulikult olid teel ka need uksed, mis mõlemale poole lahti käivad. Kogu sõit oli tunne, nagu tapamajja viidaval lihaveisel.
Operatsioonisaal oli loomulikult roheline ja kaetud pisikeste plaatidega toa ülemises osas. Saal oli kindlalt nõukogude aegne, tehnika õnneks uus. Sees sagisid mõned õed ja anestesioloog ning anestesioloog-resident. Keha külge kinnitati padjakesi(nagu filmides:D), näpu külge lõks, käele vererõhumõõtja. Kõik näitajad olid mul kõrgel, sest närv oli metsik sees. Piiksuaparaat(Kõik haiglaseepidest kindlasti teavad seda, siis kui keegi ära sureb, teeb ta piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii)möllas korralikult, vererõhk oli ka kõrge. Siis andis anestesioloog mulle juhtnööre, et kui ülesse ärkan pean tema korraldusi täitma, sest mulle paigaldati nina kaudu hingamisaparaaat. Siis lükati kanüül veeni, ning korraks läks tunne mõnusaks, aga pilt läks kohe tasku.
Ärkasin intensiivpalatis. See oli ka roheline ning seinteääred olid haigetega täidetud. Mäletan sellest ainult seda, et tundsin kuidas mu kael läbimärg oli. Kui katsusin ja vaatasin, nägin, et see oli veri. Järgmine hetk olin juba palatis. Seal vahetati veel mõned korrad sidemeid. Veri oli muidugi sellest, et mulle paigaldati dreenid põskedesse vana vere äravooluks.
Ra-ra-romamaa ga ga ulalaa....Bad romance
